pühapäev, 18 november, kell 07:36:23
RSS vood Twitter Facebook Helista

Hans H. Luik: Kartused ja tähelepanekud

Hans H Luik. (Foto: www.ut.ee)

Maikuus tähistas Tartu Ülikooli ajakirjandusõpe oma 60. sünnipäeva. Juhan Peegli asutatud ajakirjandusosakonna sünnipäevaüritustel peeti ka konverents, kus üheks põhiettekandjaks oli vilistlane, ajakirjanik ja Ekspress Grupi asutaja Hans H. Luik. Oma ettekandes tõi ta välja tänapäeva meediaärimehe suurimad hirmud ja tähtsamad tähelepanekud.

 

 

Võimu informatsiooniline ja rahaline üleolek

 

Võim, mida me peame enda omaks ja mis saab rahvusvahelistes demokraatia- ja läbipaistvusindeksites kõrgeid hinnanguid, ei ole selline mitte alati.

 

Kõigepealt informatsiooniline üleolek - kui Foorumi saatesse või ajakirjanike ette tuleb peaminister, minister, president või mõne ameti juhataja, siis ta on laetud informatsioonist. Ta on laetud värskest taustainformatsioonist, eriti kui tal on ka hea kõvaketas, nagu viimasel ajal on märkimisväärselt juhtunud. Ta on informatsiooniliselt üle.

 

Objektid, mida käsitletakse - olgu selleks haridus, kaitsevägi, tuumaenergia - on struktuurselt keerulised. Ja vaadates kõike seda PR-väge ja analüüsi, vaadates know how’d ja thinktanki, on erinevalt 20 aasta tagusest ajast meie võim informatsiooniga väga hästi relvastatud.

 

Omal ajal olid statistika asemel põhiliselt ikka uskumused või oletused või nagu professor Lauristin kirjeldab - istuti lihtsalt kusagil sotsiaalministeeriumis või sotsiaalkomisjonis ja mõeldi, kas tõsta pensioni paarikümne rutsi võrra või mitte. Nüüd on olukord teine. 

 

 

Salastatus

 

Teine asi on minu arust täiesti käsiteldamatu justnimelt konservatiivse ja liberaalse jõu poolt. Pean siin konkreetselt silmas Marko Mihkelsoni, Rein Langi ja Urmas Reinsalu 2004. aastal sisse viidud Riigikogu komisjonide töö salastamist. Me saame teada ainult tulemuse. Meil ei ole õigust lugeda, mida rahvaesindajad argumentidena esitasid. Ja nende otsuste põhjal siis juhitakse meie kõigi ühist maksuraha, meie haridust, kaitset, mida iganes.

 

Samuti on käsiteldamatu riigi suhtumine registritesse. Ei ole teisi selliseid autofänne nagu eestlased. Me saame teada, kuidas selle härra kodu on koormatud laenuga, kui suur on hüpoteek ja millisest krediitasutusest on ta selle võtnud. Kas me saame teada, kes on avalikel teedel parkinud minu auto kinni? Kellele kuulub üks või teine sõiduvahend? Eestis ei saa. 

 

Sõiduvahendite omand ei ole kõige tähtsam asi. Meil ei ole veel lõplikult kindlustatud isegi selline oluline inimõigus nagu kohtupidamise avalikkus. Alles äsja taas liberaalse partei esindaja endine justiitsminister tõi Riigikogu komisjoni avaldamiseks kohtu avalikkust oluliselt vähendava seaduseelnõu, et me ei saaks teada peale kohtuotsust, kes need oletatavad kelmid üldse on. Nimekohad oleks kinni teibitud.

 

Toon ühe näite halduskohtust. On üks kaitsejõudude naisohvitser, kes hiljuti  oma soldatikutsikate peale nii vihastas, et käskis neil oma koeruste lunastamiseks kirjutada näitemäng ja see ette kanda. See on praegu halduskohtus. Tarmo Vahter Eesti Ekspressist tahtis teada, mis näitemäng see oli ja millised toimikudetailid võiks avalikustada. Nüüd oli kohtuniku kaalutleda, kas ta näitab seda suurepärast teost - see kanti muuseas ka väeosas ette - või mitte. Kohtunik küsis mõlemalt poolelt - ohvitserilt ja sõduritel -, kas te tahate avalikustamist. Kumbki pool ei tahtnud ja halduskohus tegi kaalutlusprotsessi kasutades otsuse, et seda me ei näe.

 

Oleme võtnud Ekspress Grupi juristi, kellel on sada muudki tegemist - äride kaitsmine Leedus ja nende lõpetamine Ukrainas -, aga kes tegeleb nüüd sellega, et saada oma riigilt kätte see ülimalt strateegiline otsus, mida kohtunik kinni hoiab. Neid jaburdusi on igapäevaselt rohkem kui ma jõuan siin kirjeldada.

 

 

Iseregulatsioon ei toimi

 

Alati kui jutt läheb kommentaariumile, tõuseb temperatuur ruumis ja tekib palju erinevaid polariseeritud arvamusi. Aga ma olen ise ajakirjanik. Meie enda rubriik, mida Delfi on Rahva Hääle nime all püüdnud sisse viia, aga samas ka kasvav blogosfäär, meie sotsiaalmeedia, on näidanud, et see, et igaüks saab meedias osaleda, ei tähenda, et igaüks teeb ajakirjandust.

 

Selgub, et iseregulatsiooni, mille toimimahakkamist olen väga lootnud - me oleme pidevalt välja pakkunud kommentaatoritele võimalust ise oma keskkonda puhastada - on väga raske saavutada, kui näiteks venekeelsetesse Delfidesse Riias ja Tallinnas sekkuvad välismaa IP-aadressidega serverid. Valet, laimu, sõimu tuleb sedavõrd palju, et raske on ise puhastuda.

 

Tihti tuleb seda sellistest looritatud serveritest, nagu öised tolliameti serverid või Tallinna linnavalitsuse server. Iseregulatsioon on madal ja võib-olla tõesti lõplikult ei toimi.

 

 

Ärikeskkonnast

 

See, mida meediakeskkond tegelikult peab kannatama, ei ole väga selge, sest sellised rahvusvahelised serverid, nagu Google, Facebook, aga ka Amazon ei anna välja mingeid andmeid. Google ei ole Eestis üldse ka ametlikult esindatud. 

 

Nad ei ütle, kui palju nad saavad külastajaid, kui palju müüvad reklaame, aga selge on see, et väga paljude toimetajate töö läheb keskkonda, kust meie kirjastajad enam raha toimetajatele maksmiseks tagasi ei saa.

 

Töö tulemus, head analüüsid, reportaažid, uudisühikuid, mille saamiseks on tehtud reaalset tööd, saadetakse edasi keskkonda, kust me enam raha ei saa. Kus reklaamiraha läheb üldse võib-olla mingisse Iiri offshore’i.

 

See on paratamatult palju suurem hoop ajalehtedele tervikuna kui oli tasuta lehtede tulek või erakuulutuste lahkumine ajakirjanduse pinnalt. 

 

Räägin teile ühest järjekordsest lollusest, millega teie alandlik teener on hakkama saanud. 14 aastat tagasi, sajandivahetusel, tulid meie Ekspress Grupi kontorisse kaks noormeest ja rääkisid ühele meie direktorile, et Ekspressis on väga palju autokuulutusi (issand kui armas minevik) ja nendel on idee panna üks osa neist internetti ja tulud jagada pooleks. Ilma edasi kuulamata saatis direktor need noormehed välja, öeldes, et teil ei ole ju mitte midagi ja meil Ekspressis on kõik. Leheküljed täis auto-, korteri- ja karjäärikuulutusi. 

 

Nüüd on olukord selline, et meil ei ole enam midagi. Aga neil kahel härrasmehel, kes oma veebiportaali nimega Auto24 rohkem kui saja miljoni krooni eest müüsid soomlastele, oli see õige idee. 

 

Ma häbenen oma rumalust ja ma arvan, et ma teen selliseid vigu pidevalt. Teate, miks? Kuna üle maailma kõik minu kolleegid, olgu see Le Figaro või Chicago Tribune, tegid sama vea. Saatsid need internetimehed uksest välja. Välja arvatud üks kompanii, mille lahkumine Baltikumist on mind pannud mõtlema ja ma loodan, et teoreetikutel on sellele parem seletus kui minul. Kompanii nimi on Schibsted. 

 

Kuni nad siin olid, ma ei kiitnud neid kunagi. Nüüd on nad läinud ja ma tunnistan, olen läbi käinud Sanomat, Alma Meedia, Bonnieri ja teiste meediagruppidega üle kümne aasta. Schibsted on see, kus olid kõige terasemad analüütikud, kes hoidsid erakuulutused küll Soovi, küll teiste nimede all enda käes. Nad on erakuulutuste suveräänne liider Prantsusmaal, üsna kõval kohal Brasiilias, esindatud kolmekümnes maas. 

 

Aga miks selline domineeriva positsiooni ja hea know how-ga firma lahkub Baltikumist? Võib-olla samal põhjusel, miks Bonnier lahkus Baltikumi ainsast suurlinnast Riiast ja samal põhjusel, miks Murdocki kompanii loobus telekanali omandist Lätis. Võibolla nad on paremad arvutajad ja strateegilised ettenägijad kui mina, kui meie Eesti firmad. Nad on teinud mingeid arvutusi meie demograafia ja reklaamikulutuste kohta ja lähevad minema.

 

 

Munitsipaalmeedia

 

On ilmselt juba võimatu võimule selgeks teha, et nad ei peaks kasutama rahva raha omaenda klippide näitamiseks. On olnud üks linnapea, Tõnis Palts, kes keelas Tallinna linnaosalehtedes linnaosavanema piltide avaldamise. See oli lootusetu, tuli järgmine linnapea ja ralli käib edasi. 

 

Sinna kõrvale müüakse ka reklaami. Maksumaksjate raha eest ülal peetavatesse lehtedesse müüakse reklaami. See turu solkimine segab meid väga, kuigi ei ole küll kedagi, kes meile kaasa tunneks. Kui te vaatate, mida tegelikult võim teeb kohaliku lehega ühes või teises Eesti paigas - see on äärmiselt näotu. Ja mida rohkem suudab võim munitsipaalmeediasse maksuraha panna, seda rohkem on inimestele võimalik sisendada muljet, et see ongi meedia.

 

 

Tagasiside mõju

 

Me oleme rohkem praegu ajakirjanduses rohkem tagasisidestatud kui kunagi varem. Seda nõndanimetatud heatmappide kaudu. Kui lähete Äripäeva Online’i, Postimehe või Delfi toimetusse, näete värvilist kaarti, mis erinevate värvidega - erekollasest tumekollase, oranži, lillani, tähistav ära neid teemasid, pealkirju, videoid, mida lugejad jälgivad, mida mitte. Selle põhjal on võimalik teha erakordselt operatiivsed otsused.

 

Ma tean, et ajakirjandus- ja kommunikatsiooniõppejõud siitsamast Tartust vihtlevad meid, meediaorganisatsioone tihti selle eest, et me anname lugejale sageli lugeda selle, mida nad lugeda tahavad. Igatahes tahavad nad enam-vähem sama. Heatmapil on oranžid või tumelillad ehk populaarsemad ilm, Saagim ja Savisaar. 

 

Kui otsida tagasisidet ja tuua välja ühe põhilise asja, mida lugeja ette heidab, siis kas arvate, et see on uudistevalik? Võib-olla on liiga palju meelelahutust või sporti? Või on see liiga närviline paigutus või liiga palju reklaami? Kui üks asi välja tuua, siis see on see, et on liiga palju kirjavigu. Ei ole üldse mingit piiri Eesti rahva lõputul soovil saada lõputult perfektset kraami tasuta. Ma arvan, et olekski parem rohkem kirjavigu teha, et inimesed näeksid, et saad toimetatud kirjavigadeta konteksti siis, kui sa selle eest käid välja euro või paar.

 

 

Ajakirjaniku ja võimuesindaja suhe

 

Kui meie saime oma ajaloolise šansi, oli isegi natuke häbi, et millepärast just meie aastakäikudele see õnn sai omaks. Et just siis, kui me olime siit diplomid kätte saanud ja mõned aastad praktiseerinud, osutus võimalikuks esimest korda teha Eestis vaba ajakirjandust ja ka kirjastada kommertsreklaami ehk teha raha.

 

Nagu ükskord silma pilgutades Juhan Peegel meile Ado Grenzsteinist rääkides loengu lõpus ütles: teate lapsed, Toompea nõlva peal on see punane telliskivist maja, see on Ado Grenzsteini maja. Jätke meelde, ajalehega saab maja. Ja see on täitsa õige.

 

Samal ajal oli meie põlvkonnal veel üks väga huvitav võimalus. Sel ajal kui meie saime ajakirjanduses niiöelda tüüri juurde, sai riigitüüri juurde isegi paar aastat noorem põlvkond, nii et oli võimalik minna oma hea õpingukaaslase ja nimekaimu Jüri Luige juurde ministrikabinetti ja küsida, Jürka, mida see riigiesindaja tahtis sinult või mida te riigieelarvega teete.

 

Praegu on noorte ajakirjandusse tulijate ja võimu vahel täiesti loomulikult normaalne üksteise õlg-õlatunne võimatu. Väga raske  on saada kätte võimuesindajat, kui ta ise seda ei taha. Väga raske on saada intervjuud tippvõimuesindajalt ilma, et sult pressitaks välja lubadus, et pärast ta võib seda redigeerida.

 

Mul on meeles näiteks eelmine juuli aasta tagasi, kui mitu ajakirjanikku nendelt korrustelt, kus mina liigun, soovisid saada meie kõige kõrgemal tasemel internetivabaduse ja internetiprivaatsusspetsialistilt president Toomas Hendrik Ilveselt intervjuud sel teemal, mis oli tookord värskelt avalikkuse ette paiskunud, mida USA platvormid teevad inimeste poolt neile usaldatud privaatinfoga, ilma et seda oleks kellelegi öeldud. Ja terve juulikuu pidi meie hea kolleeg Toomas Sildam isegi natuke häbenedes teatama, et Toomas Hendrik Ilves ei leia ühtegi tundi aega. Tegelikult ei ole meedia ligipääs meie riigijuhtidele nii selge ja kõigutamatu nagu ta paistab ja nagu demokraatias peaks olema. 

 

Väga palju on sellist nähtust nagu favoritism - me ise valime ajakirjaniku, valin selle, kes lubab ennast pärast toimetada või annan ennast kätte küll, aga aastalõpu intervjuuks kamina ees, kus ma räägin sellest, et ma toitun Tallinnas elades numbritest ja tõsist asja ei võta jutuks. Ajakirjandus on oma kondi saanud, vormiliselt tihti isegi liiga pikk intervjuu on antud. Sisulist hard talki rääkima ei tule üldse mitte iga poliitik.

 

 

Žanrite ahelais

 

Ma olen kirjutanud ühe artikli, mismoodi selles massimenetluses, mis on paratamatult saanud meie ajakirjandusest, tekib selline imelik professionaalne kinnijooksmine, mida ise ei märgata. Meid suruvad žanrid, mis peaks muutuvas maailmas olema kiiresti põrmustatud ja edasi arendatud millekski muuks. 

 

Me teame, et meil on 20 minutit teleuudiseid meist ja maailmast. Ja siis on üks sama pikk plokk spordiuudiseid. Miks spordiuudiseid? Miks ei räägita meie teadusest, loodusest, olulistest sotsiaalpsühholoogilistest küsimustest? See olevat nii ainult sellepärast, et see peab nii olema. 

 

Või võtame selle, milleks on konkurents muutnud meie portreelood. Kui vaadata portreteeritavaid, eriti nädalavahetusel või kuuväljaannetes, siis nad on inimesed, kes kindlasti käivad puhkuse ajal Vahemere ääres, kes teevad mõõdukalt sporti, lubavad endale, nagu stampväljend kõlab, klaasi head veini, kunagi ei tunnista, et põrutab poolteist pudelit kehva veini. Ja siis küsitakse natuke tagasisidet nende koolivendadelt, kes ütlevad, et jah, Peep või Anne oli natuke ulakas, kuid siiski tubli. 

 

Ja siis vaatad, et pagan võtaks, kõik inimesed on sarnased. Vaatab Hollywoodi fime - ma ka vaatan, teeb sporti - ma ka teen. Mis on sulle kõige tähtsam? - Perekond! - Mulle ka! Kõik on ühesugused! Ja seda defineerib seesama ajakirjandusprotsess. Seal peaks olema ümberdefineerivat, purustavat ollust rohkem.

 

 

Tundmatu tulevik

 

Meie ajakirjandusgruppidel on erinev suhtumine tulevikku. Siinkohal ütlen, et me ei näe ette ajakirjandusgruppide tulevikku. Me ei näinud ette seda, kuhu lähevad erakuulutused või milline suur uudiskanal saab Delfist, kui ta aastal 1999 alustas. Me nägime tasuta lehtedel suurt tulevikku ja kartsime, et need võtavad reklaami ära. 

 

Ja me ei näe praegu tegelikult, kui suur osa reklaami on tegelikult Jeff Bezose ja Mark Zuckerbergi platvormidel. Nad ei deklareeri seda. Mina oletan, et see on juba pool. Aga nad ei räägi, palju neil klikke või raha on ja nad ei maksa Eestile ka väga palju makse. 

 

Meie Ekspressis ja EPLis usume, et tulevik on mingit laadi tahvelkandjatel. Schibsted on alati uskunud, et see on väiksemate, nn nutitelefonide päralt. 

 

Meie oleme hakanud müüma oma sisu raha eest digiplatvormidel ja praegu on meil digiplatvormil tellijaid juba kuus tuhat. Ilmselt konkurendil on siin omad plaanid. Me kõik avastame praegu tehnoloogiat ja sinna lähevad üpris suured rahad. Ja see on suuresti pimeduses tampimine ja võib väga hästi olla, et me ei näe mõnda uut suurt tulijat. See ei ole jutt sellest, et ajakirjanduse või meedia valdkond kuidagi eriti kiiresti uueneb. Ei, sama juttu võib rääkida muruniidukimüüja muruniidukivaldkonna kohta, automüüja autovaldkonna, või ehitaja maja soojustamise valdkonna kohta - kõik on uuenemises. 

 

Me teeme analüüse. See kole tundmatu, mida ma kirjastajana kardan, millega võitlemiseks me vajame ressursse teadmata, kas me need ressursid paigutame õiges suunas või mitte, on internet. 

 

Internet on erakordne bisnes. Mitte kunagi maailmas ei ole äri tehtud niivõrd barjääri- ja tariifivabalt. Ja siin on reegel, mis vanas majanduses ei kehtinud - võitja võtab mitte just kõik, aga üle poole. Konkreetselt räägin reklaamirahast. Nii et see, mis hakkab lähemal ajal sündima minu kompanii ja Postimehe Eesti Meedia grupi vahel, on tegelikult võitlus interneti domineerimise pärast natuke suuremates naabermaades Lätis, Leedus. Sest esimene saab reklaamiraha. Me oleme saanud väga tõsise paugu sisse Lätis, kus Margus Linnamäe ja Mart Kadastik on väga kavalalt omandanud suuruselt kolmanda portaali, tegelevad praegu selle ühendamisega ja me jälgime praegu kõik väga huviga platvormide ühendamist, kas 1+1 tuleb 2 või poolteist. Meie kord on vastu teha järgmine samm. 

 

Võitluseks Facebookiga see kõik ei aita. Kõik, mis on Mark Zuckerbergi käes, jääb tema kätte ja ei tule enam iial tagasi, kuna raha kontsentreerudes suudavad nad selle teha ka äärmiselt atraktiivseks, äärmiselt hea analüütikaga, mis aitab reklaami müüa. Leiba oli vanas majanduses täitsa võimalik ühes linnas müüa korraga Fazeril, Leiburil ja veel naabertänava pagaritöökojal. Sellist asja internetis ei ole. 

 

Kui Amazon näiteks võtab kätte ja tahab teha Eesti kirjastustega, mis ta on teinud suuremates maades, siis kui Eesti kirjastaja annab välja Andrus Kivirähki uue romaani tiraažiga 10 000 ja esimesed 500 paneb promotsiooni mõttes poole hinnaga, paneb Amazon kogu tiraaži poole hinnaga müüki. Ja ütleb lihtsalt, et meil on selline algorütm. Me kaotame raha küll, aga tahame teid nurka lüüa. Ja löövadki. 

 

See on selline majandus, kus meist kõigist saavad maaslamajad. Kui sellega midagi ette ei võeta või ise ennast reguleerima ei hakka, siis peab hakkama ajakirjandust tasuta tootma. Stuudio-, muusikutebisnes on juba praktiliselt kadunud. Meie oma Eestis sündinud GrabCad teeb sama arhitektidega. Kui keegi täna Eestis tahab planeerida kahekorruselist maa-alust garaaži, siis ta saab tehnilise joonise tellida ülemaailmselt turult GrabCadi kaudu. On kindel, et keegi Uruguais või Panamas oma diplomitööga tahab seda teha tasuta või pooltasuta ja kõik need suured ja uhked arhitektuuribürood saavad väga suure kõhnumise osaliseks.

 

Sellised on minu kartused ja tähelepanekud.


Share |

Kommentaarid

Uudised

Täna kontrollivad politseinikud üle Eesti reguleerimata ülekäiguradade juures jalakäijate ja sõidukijuhtide käitumist.

Tartus tegi avarii politseiauto, milles olnud ametnik sai viga. Tallinnas viidi haiglasse trollis kukkunud naine. 

Uneapnoe on tõsine haigus, mis murrab tugevaid mehi ja muudab nende elu kannatusterikkaks. Läänemaa mees Arvo Kirs, kes on aastakümneid unehäirete ja hingamisseiskumistega võidelnud, räägib Maalehele oma loo.

Eelmise aasta 15. oktoobril alanud Eesti ühiskonna- ja majandusmeistrivõistlustel jõutakse lõpule 1. aprillil. Ülipingelises võistluses on läänlastel ja Läänemaaga seotud olnud isikutel tugevad positsioonid.

Lääne maavalitsus ootab ettepanekuid, kellele anda sel aastal Läänemaa aasta ema tiitel. Ettepanekuid saab esitada kuni 20. aprillini ning tiitli saaja kuulutatakse välja emadepäeva paiku.

Euroopa Parlamendi liige Yana Toom koostöös Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooniga kutsub oma valijaid kohtumisele laupäeval, 9. aprillil kell 13 Haapsalu muusikakooli saalis (Kastani 7). Samal päeval annab Toomi büroo sotsiaalmajas ka tasuta õigusabi. 

Haapsalus Wiedemanni 14 ajalooline ja suursugune hoone ehitatakse ümber elamuks. Korterite hinnad algavad 100 000 eurost. 

Lääne maavalitsus leiab, et Lihula vallavalitsus paistis 2015. aastal silma avatuse ja moodsa meediatööga ning vääriks Regionaalmaasika tiitlit. Seetõttu esitas maavalitsus vallavalitsuse kandidatuuri rahandusministeeriumi korraldatavale regionaalse arengu konkursile, teatas maavalitsus. 

Maaeluminister Urmas Kruuse kinnitas Läänemaa kalanduspiirkonna 2015-2025 tegevusstrateegia ning määras Läänemaa kalanduspiirkonnale tulevaks neljaks aastaks kokku 2 936 371 eurot toetust.

29. märtsil kell 17.11 said päästjad väljakutse Nõva valda Rannakülla, kus põles umbes 1,5 hektarit kulu. Päästjad likvideerisid põlengu kell 17.49.

Eile õhtul süüdati Virtsu esimeses tuulepargis lõkked, et sel moel mälestada president Lennart Merit, kel oleks tänavu täitunud 87 eluaastat. Seda traditsiooni kutsutakse Suure Lennu Kaare Tulede Teeks, mis sai alguse 2006. aasta kevadel.

Täna on Viljandis infopäev söödakäitlejatele, kus tutvustatakse muudatusi Euroopa Liidu söödavaldkonna õigusaktides, antakse juhiseid sigade Aafrika katkuga seotud riskide maandamiseks teravilja käitlemisel ning Salmonella vältimiseks sööda tootmisel.

Eesti päritolu kaubad moodustasid 2015. aastal 68% kogu kaupade ekspordist, teatas Statistikaamet. Kõige enam eksporditi Eesti päritolu masinaid ja seadmeid ning puitu ja puittooteid. Peamised ekspordi sihtriigid olid Rootsi ja Soome.

Hiiumaal jäi rajakaamerasse ilves, kes on hundi murtud hirvekorjuse juures, teatas Eesti Jahimeeste Selts. Tavapäraselt arvatakse, et ilves vanu korjuseid ei söö, kuid Kalle Kruusil on see juba teine juhus, kus ilves käib mitu päeva järjest hundi tagant jäänuseid söömas.

Võntküla külamajas saab homme kl 18.30 vaadata Eesti kinode vaadatuimat kodumaist filmi "Klassikokkutulek". Pääse maksab 3 eurot. 

Homme on viimane päev, mil saab Augustibluusi festivali passe osta soodsalt 33 euro eest. 1. aprillist passi hind kallineb. 

Kaks aastat ja viis kuud olen teinud Läänlast, aga 1. aprillist saab minust taas Lääne Elu ajakirjanik.

Keskerakonna Riigikogu valimiste kampaaniameeskonna liikme ja nüüd Põhja-Tallinna linnaosa vanema Raimond Kaljulaidi sõnul luiskas peaminister Taavi Rõivas intervjuus USA vestlussaatele The Daily Show, kui väitis, et Reformierakond võitis lisaks valimistele ka paberhääletuses.

Täna avatakse Hiiumaal Eesti kõige uhkem barokkstiili esindav, äsja restaureeritud ja sisustatud Suuremõisa mõis. Ennistatud härrastemajas tegutseb Hiiumaa ametikool ja Suuremõisa põhikool.

Kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon harjutab sel nädalal Klooga harjutusväljal. Sellest tulenevalt liigub kolmapäeval ja neljapäeval marsruudil Ämari-Klooga-Ämari tavapärasest rohkem kaitseväe sõidukeid.

85% Eesti elanikest saavad puhta joogivee ühisveevärgi kaudu otse koju, pea sama paljude inimeste reovesi kogutakse kokku ühiskanalisatsiooni kaudu ning puhastatakse vastavalt nõuetele. Läänemaal on olukord kehvem.

Õpetajad üle Euroopa jagasid oma parimaid meetodeid, millega tugevdada õpilaste viit põhioskust: suuline eneseväljendus, matemaatilised oskused; lugemine; kirjutamine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Tänavu saab juba 10 aastat ajast, mil 29. märtsi päikseloojangu eel süüdatud lõkete ääres mõeldakse meie säravale presidendile Lennart Merile. Tänavu süütab Velise kultuuri- ja hariduse selts Suure Lennu Kaare ehk Tulede tee lõkked Virtsus.

Maksu- ja tolliametile (MTA) on oma eelmise aasta tuludeklaratsiooni esitanud juba 617 387 inimest. Enne 31. märtsil saabuvat tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäeva lisandub veel eeldatavalt 40 000 deklaratsiooni, kohustus on tuludeklaratsioon esitada vähemalt 14 300  füüsilisest isikust ettevõtjal.

Möödunud kolmapäeval tähistati kogu maailmas metoroloogiapäeva. Nii ka Haapsalus, kus lasteraamatukokku on külla kutsutud tõeline polaaruurija Vello Park.

Detsembri keskel Nairobis toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ministrite konverentsil otsustati pärast mitmeid päevi kestnud vaidlusi kaotada ekspordisubsiidiumid põllumajanduses. Kuidas vaevaliselt sündinud kokkuleppele jõuti, kirjutab Maablogis Eesti esindaja WTO juures Genfis Kristina Uibopuu.

Töötajaga juhtus tööõnnetus, kui ta töötas ketassaega. Töötaja arvates oli tööpink ohtlik, aga tööandja arvas, et see oli korras.

Kogu selle meediakajastuse ja tähelepanu juures jääb arusaam, nagu kõik koeraomanikud on vastutustundetud ja ei korista oma koera väljaheiteid. Mind isiklikult solvab selline üldistamine ja ka enamikke koeraomanikke, kes on teadlikud oma vastutusest koera ja koerapidamise seaduse ees.

Keskkonnaameti metsaosakonna teostatud 2015. aasta välitöödest selgus, et 77%-l kõigist metsauuendust vajavatest aladest on uuendustööd tehtud. Kõige tagasihoidlikumalt rakendasid uuendamisvõtteid Läänemaa metsaomanikud - 49%.

Autojuhtimise ajal telefoniga tegelemise tõttu juhtub Eestis keskmiselt üle kahe liiklusõnnetuse päevas, ütles maanteeameti ennetustöö osakonna juhataja Monika Heinrand.