Kaks isa süüdistavad Läänemaa haiglat laste ravimisel vigade tegemises

Kaks Läänemaa isa süüdistavad Läänemaa haiglat oma pädevuse ülehindamises, sest on mõlemad pidanud sealt lapsega Tallinna kihutama ja pealinna arstidelt kuulma: Jõudsite viimasel hetkel!

Mihkli 2-aastane poeg murdis enne jõule käeluu küünarliigese juurest katki. Läänemaa haiglast saadeti nad Tallinnasse, kus tehti 23. detsembril operatsioon ja käsi pandi kipsi. "Arstid ütlesid, et kips peab peal olema neli nädalat pärast operatsiooni, aga soovitati Haapsalus vahepeal kontrollis käia, et tehakse pilti ja vaadatakse, kas kõik kasvab õigesti kokku," rääkis ta.

Möödunud nädalal, kaks ja pool nädalat pärast õnnetust läkski poiss kohaliku kirurgi juurde kontrolli. "Aga mis tehti? Kirurg võttis kipsi ära. Ütles, et kõik korras. Ütles veel, et paneme aja kinni, võtame narkoosi all traadid ära," rääkis isa, kelle sõnul ütlesid Tallinna arstid pärast, et nii väiksele lapsele ei tohi Läänemaa haiglas narkoosi tehagi.

"Arsti suhtumine oli väga pealiskaudne, pärast kipsi eemaldamist ei vaadanud ta lapse kätt üle ja seega ei näinud, et käsi veel paistes oli ja samal ajal kui lapsel kipsi eemaldati, istus ta ise Facebookis," lisas ema.

Pärast seda sõitsid lapsevanemad paistes käega poisiga kohe Tallinna. "Seal tehti suured silmad - kuidas selline asi võimalik on?! Küsijale seletati, et Haapsalus pole laste traumatoloogi, pole pädevust," rääkis isa.

Tallinnas pandi poisi käsi kohe uuesti kipsi. "Järgmisel reedel lähen uuesti ja siis alles arutatakse, kas võtta kips maha või on veel vara," lausus isa. "Traate ei saa niipea välja."

"Ma ei taha kahjutasu, aga ma tahan, et inimesed teaks. Ma leian, et Läänemaa haiglas tehti viga, kui kips maha võeti. Eriti tähelepanelik tuleks lastega olla. Kui ma oleks teinud nii, nagu siinne arst tahtis, oleks võib-olla käsi korralikult ära paranenud, aga võib-olla uuesti murdunud," ütles mees.

"Asi on lihtne. Kui ei jaga, ära tee. Saada kohe Tallinna, kui kohapeal pädevust ei ole," võttis ta oma jutu kokku.

Teine juhtum

Kaido pojal algasid valud alakõhus 31. detsembril. Öö jooksul läks valu järjest hullemaks, tekkis paistetus. Oma tarkusega oskasid vanemad jääd peale panna, aga see ei aidanud ja 1. jaanuaril mindi Läänemaa haiglasse.

"Ultraheli ei tehtud. Arst vaatas ja ütles, ei siin pole midagi - jää peale ja saab korda," jutustas isa. "Läksime koju tagasi. Usud ju, mida arst ütleb."

Tagantjärele leiab ta, et ei oleks pidanud uskuma. Paistetus ei alanenud, valu järele ei andnud ja kui 2. jaanuaril uuesti Läänemaa haiglasse mindi, kulus sel päeval tööl olnud arstil viis minutit, et olukorra tõsidust mõista ja soovitada nii kiiresti kui võimalik Tallinna sõita - seda mees oma autoga ka tegi. Arst oli Tallinna arste telefonitsi juba ette hoiatanud, et kiire juhtum tuleb.

"Tallinnas ootas meid doktor Mari Majass. Nagu ta meid nägi, kohe operatsioonile, ei mingit viivitamist!" rääkis isa. "Ütles veel, et püha jumal, mis toimub! Et oleks pidanud reageerima juba esimesel päeval, sest sellest võib tekkida eluaegne terviserike."

Operatsioon Tallinnas läks hästi ja õnneks komplikatsioone ei tekkinud. Laps oli pärast veel viis päeva haiglas. Komplikatsioonide oht pole siiski veel päris kadunud, nende tekkeks on väike võimalus veel aasta jooksul.

Kaido süüdistab meesarsti, kes 1. jaanuaril last uuris, pealiskaudsuses. "Teine arst ütles, et selliste sümptomitega tuleb laste puhul tundide jooksul reageerida," ütles ta.

"Kes vastutab? Ma ei taha hüvitist, vaid teisi hoiatada. Minge ise otse Tallinna!” ütles ta. "Haapsalu peaks olema hooldushaigla, kui võimekust ei ole."

"2. jaanuaril Läänemaa haiglas olnud töötajate ees võtan mütsi maha, et nad nii kiiresti reageerisid," lisas ta.

Ravijuht: rohkem teineteisemõistmist

Läänlasele saadetud kirjalikus vastuses leiab Läänemaa haigla ravijuht Kai Tennisberg, et käeluumurru juhtumis ei ole Läänemaa haiglal süüd. Teises juhtumis olnud arstil aga põhjus, miks ta kohe hiljem kinnitust leidnud diagnoosi ei pannud. 

Tennisbergi sõnul on Tallinna lastehaigla pärast operatsiooni ja käe kipsipanekut haigusloo kirjalikus kokkuvõttes soovitanud minna käega röntgenisse 30. detsembril ja võtta kips maha u 3 nädalat pärast kipsipanekut.

Seepärast võttiski Haapsalu haigla arst 9. jaanuari ülevaatusel käelt kipsi maha. "Emal oli aga 9. jaanuaril Haapsalus kaasas poolik saatekiri, mis katkes pärast soovitust 30. detsembril röntgenisse minna. Nii ei paistnudki sealt, et kipsi hoidmise umbkaudseks ajaks on pakutud 3 nädalat.

Seda, miks Tallinna lastehaiglas lapse käsi uuesti kipsi pandi, ei oska Tennisberg seletada, kuid leiab, et 9. jaanuaril Tallinna arstide poolt kirjapandus on vigu. Seal on kirjas, nagu oleks kips pidanud käe ümber olema 4 nädalat ja nagu oleks see maha võetud juba 30. detsembril, mitte 9. jaanuaril Haapsalus. 

Teise juhtumi puhul, mille detaile Läänlane ei avalda, nõustub Tennisberg, et tegemist oli tõsise ja kiiret kirurgilist sekkumist nõudva haigusjuhtumiga, millise puhul Läänemaa haigla arstid saadavad lapsed reeglina samal päeval kohe Tallinna. Sel korral juhtus see aga teisel päeval.

Tema sõnul kahtlustas Läänemaa haigla valvearst hiljem tõeks osutunud diagnoosi juba esimesel korral, kuid valu oli patsiendil selleks ajaks kestnud juba nii kaua, et see ei läinud kokku sellise haigusjuhtumi tavalise kulgemisega.

Järgmiseks hommikuks kutsus aga arst patsiendi ise tagasi ja siis oli selge, et esialgu arvatu on siiski tõsi, kuid selle haigusjuhtumi puhul oli protsess kulgenud ebatavaliselt kaua.

Tennisberg tunnistas, et Läänemaa haigla on võtnud endale seda tüüpi juhtumite puhul reegliks saata patsient Tallinna, kuid Haapsalus ei olnud seekord valves mitte Läänemaa arst, vaid kirurg Tartu ülikooli kliinikumist, kes on harjunud taolistel puhkudel vastutust ise võtma, mitte Tallinnale delegeerima. 

Läänemaa haigla ravijuhi Kai Tennisbergi kommentaar täismahus

Tänan vanemaid, kes oma tundeid vaikselt pahameelt kandes endale ei hoidnud ja ajendasid meditsiiniteemal avalikult rääkima. 

Igal vanemal on mure oma lapse tervise pärast. Sellest lähtuvad tunded ja puudulik informeeritus segavad mõnikord kainet mõtlemist ja panevad leidma hädadele põhjusi seal, kus neid ei ole.

Püüan omalt poolt esitatud sündmusi vaid dokumenteeritud faktidele toetudes kirjeldada. (Sulgudes lisan minu poolsed sõnaseletused ja ka kommentaarid - K.T.)

Esimene juhtum

1. dokument. Väljavõte kaheaastase patsiendi patsiendikaardist Läänemaa Haigla EMO-s 21. detsembril 2013.

"Diivanil hüpates vigastanud vasaku käe küünarliigese piirkonda. Röntgenoloogiliselt vasaku õlavarre suprakondülaarne fraktuur dislokatsiooniga (murd luuotste nihkumisega K.T). Reponeerida (paigaldada K.T) ei õnnestu - tugev valusündroom. Kokkuleppel Tallinna Lastehaigla traumatoloogiga suunatud edasiseks raviks sinna. Asetatud transpordi ajaks longett."

2. dokument. Digiloo epikriis (haigusloo kokkuvõte K.T) lapse viibimise kohta 21.-23. detsembril 2013 Tallinna Lastehaiglas. Epikriisist selgub, et 21. detsembril luud üldanesteesias kinniselt reponeeritud (luuotsad ilma lõikuseta paigaldatud K.T) kuid tehtud kontrollpildil sedastatud, et murru dislokatsioon (ebaõige asend K.T) püsib. 23. detsembril laps opereeritud. Luuotsad fikseeritud 3 vardaga. Side, immobilisatsioon kipslahasega.

Soovitused: 24.12.2013 sidumine elukohajärgselt. Röntgen 30.12.2013, KIPSIMMOBILISATSIOON CA 3 NÄDALAT (Minu rõhuasetus K.T) Võimalusel kontroll SA TLH traumapunktis 30.12.2013.

3. dokument. Läänemaa haigla EMO patsiendikaart 30. detsembril 2013.

Tallinna LH poolt suunatud kontrollröntgenisse. Külgvõttel on küünarliigese ja kipslongeti vahel ruumi. (Kips loksub K.T) (Siinkohal oli patsient vastavalt digiloos antud soovitustele oodatud Tallinna lastehaiglasse K.T)

4. dokument. Pöördumine Läänemaa haiglasse kirurgi vastuvõtule 9.01.2014. Emal on saatekirjana kaasas poolik väljavõte Tallinna Lastehaigla epikriisist, mis katkeb soovituste kohal sõnadega Rtg 30.12.2013.

(Kas ema ei saanudki Tallinnast täielikku kahel lehel epikriisi, kus sõnaselgelt kirjas, millal midagi pidi tehtama, sh kipsi eemaldamise aeg ja Tallinna pöördumine soovitus? Arstile on epikriis digiloos kättesaadav ja selle otsimise, mitte "Facebookis istumisega" tegeles arst vastuvõtu ajal. Vanemad, segaduses lapse äsja kipsist võetud käe välimuse, trauma ja operatsioonijärgselt veel imendumata hematoomide ja naha alt paistvate fiksatsioonitraatide pärast, otsustavad kohe samal päeval Tallinna pöörduda K.T)

5. dokument. Väljavõte Tallinna Lastehaigla digiloo ambulatoorsest epikriisist 09.01.2014.

"Korduv patsient, kes opereeritud... 23.12.13 transkutaanne traatosteosüntees, järgneva jäseme kipsimmobilisatsiooniga ca 4 nädala jooksul. Pt oli suunatud ambulatoorsele ravile elukoha järgselt, 30.12.13 üldkirurg lõpetas jäseme immobilisatsiooni, mille järel lapsel kaebused valule vasemas käes.

Haiguse kulg. 09.01.2013 - Vasema küünarliigese piirkonna turse, hematoom, lateraalpinnal (külgpinnal) fikseerivate traatide otsad nahal; nende piirkonnas põletiku tunnusteta."

Ravi: Asetatud kipslongett. Tagasi 16.01.14. (Rö ilma kipsita)"

(Siinkohal näen ambulatoorsel vastuvõtul kiirustavat ja väsinud kolleegi, kel pole aega tutvuda lastehaiglas last opereerinud arsti sissekandega, mis soovitab hoida kipsi ca 3 nädalat ega ka kuulata lapse vanemaid, kes ei saanud ju rääkida kipsi eemaldamisest 30.12.13 kui tegelikult see tehti samal päeval 09.01.14.)

Kahetsusväärne arusaamatus. Kuid kindlasti ei ole Läänemaa haiglal antud juhtumis mingit süüd.

Lapse paranemise seisukohalt ei ole tegelikult kellelgi mingit süüd. Lihtsalt arst otsustas, et pikendab veel kipsis oleku aega. Kas ta tegi seda seepärast, et arvas, kips on tõepoolest liiga vara 30.12.2013 eemaldatud? Või ainult selleks, et lapse valutavale käele pikemalt rahu anda? Seda meie vastata ei oska. Igal juhul ei teinud ta seda lapse "viimasel hetkel päästmiseks”.

Vaieldav on, kas fiksatsioonitraatide eemaldamiseks peaks minema Tallinna. Kindlasti tuleb selleks teha narkoos, ka nii väiksele lapsele!

Kõne alla tuleb vaid konkreetse narkoosiarsti kogemus. Mis Läänemaa haiglasse puutub, meil pole ühtegi nö "provintsiarsti". Meie anestesioloogid töötavad kõik põhikohaga Tallinna haiglates, kus neil igapäevaselt tuleb tegelda nii täiskasvanud kui lapspatsientidega. Üldkirurg, kes lapsega Haapsalus tegeles, oli äsja saabunud Itaaliast käekirurgia alaselt täienduskoolituselt.

Seega me ei ületanud oma kompetentsi piire, kuid muidugi on patsiendil õigus omale ravikohta ja arsti valida. See ei peaks ometi mitte toimuma ebameeldivate arusaamatuste ja süüdistuste jadas.

Teine juhtum

Sellest haigusjuhust rääkides ei ole ma kindel, kas patsient on nõus oma haigusesse puutuvate detailide avalikustamisega (kokkuleppel vanematega toimetus seda ei tee). 

Tegemist oli tõepoolest tõsise haigusseisundiga, mis väljakujunenud juhtudel nõuab kirurgilist sekkumist ajafaktorit arvestades. Lapspatsiendid saadetakse lõikuseks Tallinna Lastehaiglasse. Seekord oli protsess kulgenud ebatüüpiliselt aeglaselt. Patsiendi haiglasse pöördudes ei olnud selget diagnoosi ning kirurg kutsus poisi hommikuks haiglasse tagasi. Selleks ajaks oli seisund selline, et diagnoosis ei olnud kahtlust ning valvearst saatis patsiendi kiiresti kõrgemasse etappi.

Kuna lastel selle haiguse ravi toimub Tallinnas, on meie arstide tavapärane praktika, ka kahtluse puhul saata patsient sinna, kus teda edaspidi ravitakse.

Paraku, seekord oli valves mitte meie maja arst, vaid kirurg, kes töötab igapäevaselt Tartu Ülikooli Kliinikumis ja on harjunud tegutsema nii, et hädalist pole kusagile konsulteerimiseks saata, patsienti tuleb ise jälgida, seisundi muutumisel ravi korrigeerida, ise otsuseid võtta...

Soovin väga, et meie noor patsient paraneks hästi. Operatsiooni õnnestumine annab selleks head lootust. Ja et arstide väljaõppes ometi rakendataks paljuräägitud kohustuslikku maakonnahaigla praktikat, mis annaks kogemuse, mida ja kuidas on perifeerias võimalik teha ja mida mitte, ning väldiks nö "keskuse sündroomi" nii patsientide kui kolleegidega suhtlemisel. 

Tervist ja paremat teineteisemõistmist meile kõigile!