esmaspäev, 27 mai, kell 16:19:48
RSS vood Twitter Facebook Helista

Reportaaž: Ühe jalaga Süürias

(Fotod: Ivar Soopan)

Jordaania, Amman

 

Eile lubati 42 kraadi sooja ja tänane hommik kinnitab prognoosi. 42 kraadi veel pole, aga 35 kindlasti. Päikese käes saaks mune praadida.

 

„Kas sul müts on?“ küsib mind Ammanis võõrustav palestiinlane Ala ja muretseb, et päike teeb mütsita peanupule kurja.

 

Mütsi pole, aga iduvalgetele käsivartele mõtlesin juba Eestis ja võtsin kaasa pikkade käistega särgid. Pole ju aimugi, kuhu satun ja kui kaua tuleb õues praadida.

 

Olen arvestanud, et Damaskuses tuleb esimestel päevadel elada mõne silla all või trepikojas (varem järele proovitud ja sai elatud küll), sest eilsed tänavalahingute kaadrid Aljazeera telekanalist võivad tähendada seda, et Damaskuse hotellid, kus tavaliselt olen peatunud ja mis asuvad vanalinna hästileitavas piirkonnas, on suletud. Kelle jaoks neid ikka lahti hoida - turiste enam Süürias ei ole, endagi inimesed eelistavad naaberriikidesse põgeneda.

 

Sõidame Alaga tema loomakliinikusse, et hääletada sealt takso peale. Ala kirjutab mulle paberile araabia keeles umbes nii: „Palun viige mind Abdali bussijaama Damaskusse sõitvate taksode peatusse.“ See on alati kõige kindlam viis taksojuhtidega suhtlemisel, sest üsna tihti jääb juhtide inglise keele oskusest vajaka.

 

Kümmekonna minuti pärast peatume taksoga Abdali bussijaamas ja minuti pärast on mu seljakott Damaskusse suunduva takso pagasiruumis. Taksojuht on noor mees, natuke üle 20 aasta vana. „Ootame veel üht inimest,“ ütleb ta.

 

 

Eemalt astub lähemale mees, kes pikalt mõtlemata küsib taksosõidu eest 15 dinaari. Olen Abdali bussijaamast sõitnud kümneid kordi taksoga Süüriasse või Damaskuse kaudu Liibanoni ning iga kord on olnud sama segadus: raske on aru saada, kes on taksojuht, kes reisijaid autosse moosiv „kupeldaja“ ja kes niisama kiibitseja. Ka seekord on déjà vu. Noor mees astub vahele ja peletab vanema mehe minema. Seda ikka heal, tuntud viisil – žestikuleerides ja kõvahäälselt seletades. Vana mees lahkub rahata, aga naeratades. Proovida ju võis.

 

Tolknen viis minutit takso ligiduses, ostan kaheliitrise pudeli vett, raputan poolesajal korral mööduvatele taksodele pead, sest kõik võtavad must möödudes hoo maha ja pakuvad küüti.

 

Saabub viimane kaasreisija – hämmastavalt suurte silmade ja kontrastselt mustaks võõbatud, vist sentimeetripikkuste ripsmetega noor naine. Teksades ja T-särgis naine istub juhi kõrvalistmele. Tema ema hoiab naist pikalt oma embuses ja hoiab pisaraid tagasi. Noor naine lohutab ema ja nii minnakse lahku.

 

Istun hiidsilmadega naise selja taha. Minu kõrval istub noor mees, arvutikott põlvedel. Tema vasakul käel on eakas naine, juuksed rätikuga kaetud. Takso tõmbab äkiliselt kohalt ja tormab liiklusse.

 

 

Araabiamaad on tehnoloogiahullud. Eriti selles osas, mis puudutab mobiiltelefone. Loomulikult on igal inimesel mobiiltelefon, mõnel millegipärast mitu, aga mitte selles pole asi. Mind hämmastab pigem see, kui palju nad telefoniga räägivad. Kui pakun, et 24 tunnist ööpäevas jutustavad nad telefoniga kokku 3-4 tundi, siis ilmselt palju ei eksi.

 

Kohe sõidu alguses võtab taksojuht kõne. Räägib, lõpetab. Alustab tekstisõnumi saatmist. Lõpetab. Võtab uue kõne. Lõpetab. Alustab uut. Jälle tekstisõnum... See kõik käib loomulikult Ammani tihedas liikluses laveerides, 80-90 kilomeetrit tunnis äkiliste pidurduste ja sama äkiliste kohaltvõtmiste virrvarris.

 

Taksojuht pole ainuke. Tema kõrval istuv noor naine teeb samamoodi. Vahetpidamata. Kogu tee. Jordaanias on telekommunikatsiooni ärivaldkond ilmselt ülikasumlik.

 

„Kus sa pärit oled?“ küsib mu kõrval istuv noormees. Tal on seljas laitmatult valge triiksärk. Läbi Ammani ja kõrbe sõites pole see õhtuks kindlasti enam nii valge. Noormehe alles tärkav, hõre habe on ajamata. „Ma olen Jeemenist,“ tutvustab ta end. Rohkem me ei räägi.

 

Tunnen väikest ärevust ja ausalt öeldes ei viitsikski võõrastega pikalt jutustada. Ärevus tuleb sellest, et olen kogu hommiku peas sõelunud stsenaariume, kuidas piirist üle saada, mida piiril rääkida, kui küsitlema hakatakse (ja seda tehakse kindlasti), kuidas Damaskuse segastes oludes elukoht leida. Ja mis veelgi tähtsam: kuidas leida talutavalt inglise keelt valdav inimene, keda võib minna aeg-ajalt vaja, et pikki intervjuusid teha. Õnneks saab Süürias tihti hakkama ka vene keelega. Seegi hea.

 

Taksojuht jutustab jälle telefoniga. Kuulen tagaistmel, kuidas tagant, vasakult poolt kostab imelikku platerdavat häält. Juht ei pööra sellele tähelepanu. Platerdamine läheb aina kiiremaks ja valjemaks ning nüüd reageerib ka juht. Ta keerab auto laia tee äärde ja väljub. Salongi täidab kummipõlemise hais.

 

 

Lähen ka välja. Tagumine vasakpoolne rehv on purunenud ja tahaksin praegu kellegagi 100 dinaari peale kihla vedada, et juhil pole varurehvi kaasas. Või miljoni dinaari peale. Kindel värk. Loomulikult pole. Seega pole midagi teha. Või siiski – helistada saab. Taksojuht hakkab eri numbreil helistama, aga millegipärast ei saa ta kellegagi ühendust. Murphy seadus, mis muud.

 

Oleme keset kõrbe. Meist möödub sadu autosid, suur osa neist veokid. Temperatuur on mõnusalt kõrge ja seisva mootoriga autos on räigelt palav. Väljas ka. Varju pole minna, sest autos on mu istekoht päiksepoolne.

 

 

Kunagi Iraagi olles oli mul üks foobia, mis tekkis seal kuuldud imelike lugude tõttu. Et sind röövitakse ja viiakse kõrbesse lunaraha ootele, pannakse pisikesse beduiinitelki istuma ja jäetakse nii päevadeks. Üksi, sest ümber on kümnete kilomeetrite raadiuses tühi kõrb – põgeneda ei oskaks kuhugi ja ei teagi, kuhupoole minna. Joogiks jäetakse paar liitrit vett. Rohkem ei anta, sest väike kogus vett tagab, et sa ei lahku ainsana varju pakkuvast telgist ega põgene kõrbesse. Istud oma pudeliga, jood väikeste lonksudega ja võimalikult harva ning loodad, et varsti saab see jama läbi.

 

Nüüd tuleb tollane foobia meelde. Kas keegi suvatseb meie pärast peatuda ja abi pakkuda? Siinkandis pole kombeks varurehvi kaasa vedada. Seepärast pole loota ka teistelt juhtidelt rehvi saada. Passime pool tunnikest ja äkki peatub samasuguse välimusega Hyundai takso, nagu meie oma. Ja siis veel üks sõiduk. Korraga on meie auto ümber neli-viis meest. Kuskilt leitakse elektriline pump. Üks meestest ühendab selle rehvi ventiili külge, tungrauda aga pole, auto raskus surub katkisele rehvile ja rehvi täitmine õhuga ei õnnestuks ka siis, kui rehv oleks terve. Aga rehv on ju katki – mida te seda ikka pumpate! Vaatan neid mehi ja tahaks karjuda. Peagi saavad nad ka ise aru, et lahtisest uksest pole mõtet sisse murda.

 

Asi laheneb paremini, kui oleks osanud arvata. Üks appi tulnud autojuht on oma autos üksi ja lubab meid eaka naise ja jeemenlasega Damaskusse viia. Noor naine räägib endiselt purunenud rehviga taksos telefoniga ja keeldub autost lahkumast. Veider. Tõstame kompsud teise auto pagasiruumi ja lahkume. Piiripunktini on alla kümne kilomeetri.

 

Autojuht küsib mult midagi araabia keeles. Nagu ikka sellistel puhkudel, naeratan, raputan pead. Tema naeratab vastu ja küsib veel midagi. Naeratan jälle, raputan pead, tema naeratab jälle vastu ja rohkem ei küsi. Nii jääbki.

 

Jordaania piiripunkt. Jordaanlastega on mul piiril harva probleeme olnud. Üldjuhul on nad lõbusad noored mehed.

 

Your name?“ küsib esimese kontrollpunkti piirivalvur.

 

„Ivar.“

 

Mees naerab.

 

Your family name?“ küsib ta taas.

 

„Soopan.“

 

Mees naerab ja kordab seda, püüdes minu hääldust matkida.

 

Your country?“ jätkab ta küsitlemist.

 

„Estonia.“

 

Mees naerab, kordab riigi nime küsivalt ning raputab pead. Tavaline värk. Ta vaatab üle ka teised autosolijad, küsib nende nimesid ja jätkame reisi.

 

Teine kontrollpunkt. Kõik kordub täpipealt.

 

Piiripunktis tarime kotid pagasiruumist välja ja tõstame lavatsile. Lähen piiripunkti hoonesse, et passi riigist lahkumise templid saada. Kõik käib kiirelt ja valutult, maksan riigist lahkumise tasu ning kümmekonna minuti pärast olen kottide juures tagasi.

 

Piiriametnik palub koti avada. Ega teda selle sisu eriti huvita. Vaid arvuti ja kaamera kohta küsib: kas see on arvuti ja kas see on kaamera? Niisuguse sisuka küsimuse peale ei oska vastata sisukamalt kui „jah“ ja „jah“. Mees naeratab ja lahkub.

 

Juurde astub erariideis mees ja küsib passi.

 

„Kus sa Jordaanias elasid?“ uurib ta.

 

„Sõbra juures.“

 

Mehe kulmud kerkivad. „Sõbra juures? Sul on Jordaanias sõber?“

 

„Jah.“

 

„Mis ta nimi on?“ jätkab mees.

 

Ütlen eesnime.

 

„Mis ta perekonnanimi on?“

 

Ütlen perekonnanime ja siis mõlemad nimed koos.

 

Küsitleja ja tema ümber olevate piirivalvurite näod muutuvad rahulolevaks. Miks, seda ma ei tea. Ala on palestiinlane ja võib-olla neile meeldis see, et elan palestiina nime kandva inimese juures. Igatahes see teema ammendub.

 

„Miks sa Süüriasse lähed?“ küsib mees.

 

„Pole ammu käinud, vaatan ajaloolisi paiku, puhkan.“

 

„Puhkad?!“ küsib mese imestunult. „Sõda on ju, miks sa Süürias puhkad?“

 

„Hoian end sõjapiirkondadest kaugele, lähen Palmyrasse, seal praegu ei sõdita,“ ütlen varem väljamõeldud teksti. Palmyras peaks tõesti praegu rahulik olema. Piiril on tähtis, et keegi ei kahtlustaks, et olen ajakirjanik ja plaanid on just vastupidised räägitule.

 

Mees vaatab teravalt silma, hakkab naerma ja annab passi tagasi. „Ole ettevaatlik,“ lisab ta. See on esimene kord, kui mulle tundub, et mu vale on läbinähtav.

 

 

Pakime asjad autosse ja lahkume Jordaania pinnalt. Esimese Süüria kontrollpunktini on alla kilomeetri, kus piirivalvurid vaatavad passe ja ei küsi midagi.

 

Tuleb järjekordne puhvertsoon. Siin on elu rohkem – või mis elu see ka on. Kahe tee vahelisel alal on end toigaste vahele tõmmatud rätikute taha päikese eest peitnud kümned naised ja lapsed. Need on Süüria põgenikud, kes on pääsenud üle Süüria piiri, aga Jordaaniasse neid millegipärast ei lasta. On nii magavaid naisi ja lapsi kui ka tülpinult sõidutee äärekividel istuvaid inimesi. Arvasin enne, et siin on põgenikke palju rohkem.

 

Nii – saabub tõetund. Jõuame immigratsioonipunkti hoone ette ja tunnen, kuidas veri pähe tõuseb. Paar nädalat olen seda hetke oodanud ja lootnud, et kõik läheb Süüria piiril õnnelikult ning pääsen riiki. Olen tegelikult juba Süürias, aga jäänud on kukesamm.

 

Leian välismaalaste vastuvõtukoha. See on immigratsioonipunkti sissekäigust vasakul, kohe diplomaatidele mõeldud klaasseinas oleva kümmekonna sentimeetri kõrguse avause kõrval.

 

Minuga tegeleb tugevate plussprillidega umbes 30-aastane mees. Võtab mu passi, uurib pikalt kõiki lehekülgi. Sealt leiab ka viimase, 2010. aasta oktoobris passi löödud Süüria viisa.

 

Estonia,“ ütleb mees mõtlikult ja paneb sõrme laual olevale paberile, kus on midagi kirjutatud. Otsib ja leiab.

 

„Teil on viisat vaja, aga teil pole seda,“ teatab ta.

 

„Jah, olen alati piirilt viisa saanud,“ selgitan politseiametnikule.

 

„Kas teie maal meie saatkonda pole?“ küsib ta.

 

„Ei.“

 

Mees tõuseb ja läheb koos passiga teiste ametnike juurde. Möödub kümmekond minutit. Mees naaseb ja ütleb „istuge sinna, läheb aega“ ning lahkub taas. Millegipärast teeb ta samamoodi kolm-neli korda. Ta justkui ei teaks, mida minu ja mu passiga peale hakata. Pass on tal kogu aeg näpus. Nii kaua pole mul piiril kunagi läinud. Saabumisest on möödas kolmveerand tundi.

 

Mees naaseb ja kutsub mu klaasseina juurde.

 

„Mis teie amet on?“ küsib ta.

 

„Kunstnik,“ teatan politseinikule.

 

Süüria piiril olen alati end kunstnikuks või disaineriks nimetanud. Sel on lihtne põhjus. Siinkandis vaatavad ametnikud tavalisest pikemate juustega, mõne käevõru, kaelaehte või sõrmusega (neid pole mul küll ühtegi küljes) rändurite peale läbi sõrmede. Neid peetakse ohutuiks lõngusteks, keda ei huvita poliitika ja kes otsivad rahu. Seega hoiduvad nad ohtlikest paikadest ja rändavad pigem ajaloolistes piirkondades, väikestes külades ja linnades. Tunnevad elust rõõmu. Seesugune hipi ei roni ju ometi sõjatsooni!

 

Ajad pole aga need, mis varem. Politseinik kaob taas mu passiga.

 

„Kuidas te tõestate, et olete kunstnik?“ küsib ta tagasi tulles. „Kas teil töötõend on?“

 

„Töötõend? Kunstnikul?!“ küsin imestunult.

 

„Nojah, mul on töötõend,“ ütleb mees ja paneb sõrme enda rinnasildile.“Teil peaks ju ka selline olema.“

 

„Ei-ei, teie olete politseinik, teil peabki töötõend olema, aga ega siis kunstnikel töötõendeid ole!“ selgitan talle. „Milleks kunstnikule töötõend?“ ütlen küsivalt.

 

Mees mõtleb hetke ja lahkub jälle. Kui ta tagasi on, on jutt otsekohesem.

 

„Kas te olete ajakirjanik?“ küsib ta silma vaadates.

 

„Ajakirjanik?“ küsin igaks juhuks üle, nagu ei saaks küsimusest aru. Ta noogutab.

 

„Ei ole.“

 

„Aga miks te praegusel ajal Süüriasse lähete?“ uurib ta.

 

„Lihtsalt sattus selline aeg. Lennupiletid Ammani olid ammu ostetud ja ümbervahetada ei saanud. Kui siin kandis olen, tahaks ka Süürias ära käia,“ luiskan politseinikule. Ta noogutab, justkui mõistaks.

 

„Kuhu te Süürias minna kavatsete?“ jätkab ta küsitlemist.

 

„Siit sõidan Damaskusse, kust lähen bussiga Palmyrasse.“

 

Mees noogutab ja keerutab sõrmede vahel mu passi.

 

„Kauaks te kavatsete Süüriasse jääda?“

 

„Võib-olla nädalaks, aga kui on väga ohtlik, siis paariks päevaks.“

 

„Ja ütlete, et te pole ajakirjanik?“ küsib ta umbusklikult. Raputan pead.

 

„Kuidas te seda tõestate?“ ei jäta ta jonni.

 

„Kuidas ma tõestan, et ma pole ajakirjanik?“ peegeldan ta veidra küsimuse tagasi. „No ma tõesti ei tea, kuidas ma seda teha saan.“

 

„Kui teil on oleks töötõend, mis tõestaks, et te olete kunstnik,“ pakub politseinik ise lahenduse välja.

 

„Nojah, aga kunstnikel pole töötõendeid,“ kordan juba varemöeldut.

 

Mees tundub mind mõistvat. Meie vestlus on olnud kogu aeg pigem meeldiv kui ebameeldiv. Tasapisi on muutunud sõbralikumaks.

 

„Ma väga vabandan, aga ma ei saa teid kuidagi Süüriasse lubada. Ma helistasin enne Damaskusse ja küsisin ülemustelt, aga kategooriliselt keelduti. Ma ei saa kahjuks midagi teha. Mul on väga kahju,“ ütleb ta isegi kohatult viisakalt, nagu ta tõesti kahetseks.

 

„Aga kas või üheks päevaks,“ nurun edasi.

 

Politseinik naeratab ja raputab pead. „Ei.“

 

„Nojah, mis seal siis ikka, tulen teine kord.“

 

Politseinik kehitab õlgu. Passi ta mulle aga tagasi ei anna. „Tulge kaasa!“ ütleb ta.

 

Ta tuleb klaasseina tagant välja ja viib mind maja taha, kus seisavad Süüriast tulnud taksod. Ta lepib ühe eaka taksojuhiga kokku ning see võtab mind ilmselgelt vastumeelselt auto peale. Kui kohalt liigume, hõikan politseinikule: aga pass?

 

Passi ta ei anna ja näitab järgmise kontrollpunkti poole. Sinna pole palju maad, aga kui kohale jõuame, on sama politseinik juba vastas. Aru ma ei saa, kuidas ta meist ette jõudis, aga seal ta oli. Miks oli vaja mu passiga järgmisse punkti liikuda, see jäi segaseks. Politseinik vabandab taaskord ja mulle tundub, et ta tõesti kahetseb, et ei saanud mind üle piiri lasta. See on kõige viisakam piiripolitseinik, keda ma Süüria piiril olen eales kohanud. Ja kui lõpuks sellist kohtad, siis pole tast midagi kasu. Kahju.

 

Mu reisi sihtkoht - Süüria - tuleb nimekirjast maha tõmmata. Olen taas Jordaania pinnal, aga mitte veel riigis sees. Pean passi taas Jordaania viisa saama. Tuleb meelde aastatetagune juhtum, kui süürlased mind riiki lubanud. Ka siis oli tagasi Jordaaniasse saamisega mõningasi sekeldusi.

 

 

Astun Jordaania piiriametniku juurde. Ta on noor mees, kandilised ja kitsad prillid ninal, mis teevad ta vanemaks ja karmimaks. Juurde astuvad veel kaks ametnikku ja uurivad mu passi. Neile jääb midagi selgusetuks.

 

„Ma ei saanud Süüriasse sisse. Öeldi, et liiga ohtlik on,“ ennetan küsimust.

 

„Miks?“ küsib mees.

 

„Ma ei tea, liiga ohtlik.“

 

Nii veider, kui see ka pole, algab Jordaania poolel üsna täpselt samasugune trall. Piiriametnik käib mu passiga korduvalt ära, tuleb tagasi, küsitleb, läheb ära, küsitleb... Ja eriti huvitab teda see, miks ma sellisel ajal Süüriasse lähen ja kas ma olen ajakirjanik. Mõtlen, et mis sel Jordaania piiriametnikul peaks enam sellega asja olema?

 

 

Jordaania immigratsioonipunktis veedan taas peaaegu tunni. Lõpuks kutsub ametnik mind endaga kaasa. Mind viiakse piiripunkti ülemuse juurde. See on umbes 50-aastane mees, kiilaneva pea ja prillidega, suur kõht ees. Ta istub laia laua taga ja vestleb kahe pearätikutega mehega. Laual on pisikesed teeklaasi, põhjas tilk teed, kõrval mõne koniga tuhatoos. Mind kutsutakse sisse ja pannakse istuma.

 

Ülemus on heas tujus. „Noh, mis seal Süüria piiril siis oli?“ küsib ta sõbralikult.

 

„Öeldi, et liiga ohtlik on ja ei lastud üle.“

 

Mees muigab. „Welcome to Jordan!“ ütleb ta rõõmsalt, võtab pastaka, mille alluv talle ulatab ja kirjutab mingile paberile alla.

 

Welcome to Jordan!“ kordab ta pisut teistsuguse tooniga ja alles nüüd saan aru, et see tähendab ühtlasi lauset „mis sa enam passid, said oma allkirja ja mine oma teed“.

 

Tõusen, tänan, kaon.

 

Halvad üllatused pole aga lõppenud. Mu taksojuht on väliselt närvivapustuse äärel. Ta karjub, vehib kätega ja on kuri. Mu koti on ta oma taksost välja tõstnud. „Money!“ teatab ta ja sirutab käe ette.

 

„Mis raha?“ küsin vastu. Ta pidi mind Ammani viima, aga nüüd keeldub ja nõuab umbes kilomeetrise sõidu eest Süüria piiripunktist Jordaania poolele viis dinaari. Seda on pisut üle viie euro ja summa on umbes viis korda rohkem kui normaalne oleks.

 

„Ei-ei, ei lähe läbi!“ teatan talle resoluutselt ja sikutan maast koti selga.

 

Sa püha müristus, kus mees kukub lärmama ja tundub, et tahab lausa kallale tulla. See on araabiamaades tuttav käitumine ja üldiselt ma sellele ei reageeri, sest väline agressiivsus ei tähenda, et inimene paha soovib. Natuke rääkimist ja üldiselt oled jälle sõber. See mees oli aga eriline. Ta ei kavatsenudki leppida.

 

Pakkusin kompromissi: kuna tee oli väga lühike ja sa vedasid mind alt ega vii Ammani, siis annan ühe dinaari.

 

Ma oleks nagu tema ema solvanud – kisab ja vehib kätega.

 

Muutun pehmeks. „Okei, saad kaks dinaari,“ teen uue pakkumise, sest rahvas hakkab ümber kogunema ja tahan tähelepanust pääseda.

 

Solvan sellega ilmselt ta ema teist korda, sest miski ei muutu. Araablane ei saa aga ilma kauplemata ning kui mina juba tegin pakkumise, siis on ebaviisakas tema poolt vastu tulemata jätta.

 

„Neli dinaari,“ teatab taksojuht läbi valu. See „neli“ tuleb üle ta huulte tõesti nii raskelt, nagu ta oleks äsja ühe oma viiest lapsest maha müünud.

 

Nüüd püüan mina käituda, nagu oleks minu ema solvatud. Raputan pead ja sätin end lahkuma. Toimib alati.

 

„Okei, härra, okei – kolm dinaari!“ lausub taksojuht.

 

See on röövimine, aga ma tõesti ei viitsi enam. Vahel tuleb lasta end petta, et vastikuid olukordi vältida. Pistan talle kolm dinaari pihku ja kõnnin minema. Paari minuti pärast olen uues taksos ja kihutame Ammani poole.

 

Kell on täpselt kolm, kui istun maha ühe hotelli fuajees ja avan alkoholivaba õlle purgi. Jube jook, aga kuna on hirmus õlleisu ja muud õllemaitselist siin pakkuda pole, siis lepin. Kelner toob millegipärast ka kõrre. Kõrre! Vaatan kelnerile etteheitvalt otsa, aga ei ütle midagi. Ta ei saa aru, et oleks midagi valesti teinud. On olnud pettumuste päev, mille peale polegi midagi öelda.


Share |

Kommentaarid

Uudised

Täna kontrollivad politseinikud üle Eesti reguleerimata ülekäiguradade juures jalakäijate ja sõidukijuhtide käitumist.

Tartus tegi avarii politseiauto, milles olnud ametnik sai viga. Tallinnas viidi haiglasse trollis kukkunud naine. 

Uneapnoe on tõsine haigus, mis murrab tugevaid mehi ja muudab nende elu kannatusterikkaks. Läänemaa mees Arvo Kirs, kes on aastakümneid unehäirete ja hingamisseiskumistega võidelnud, räägib Maalehele oma loo.

Eelmise aasta 15. oktoobril alanud Eesti ühiskonna- ja majandusmeistrivõistlustel jõutakse lõpule 1. aprillil. Ülipingelises võistluses on läänlastel ja Läänemaaga seotud olnud isikutel tugevad positsioonid.

Lääne maavalitsus ootab ettepanekuid, kellele anda sel aastal Läänemaa aasta ema tiitel. Ettepanekuid saab esitada kuni 20. aprillini ning tiitli saaja kuulutatakse välja emadepäeva paiku.

Euroopa Parlamendi liige Yana Toom koostöös Euroopa Parlamendi ALDE fraktsiooniga kutsub oma valijaid kohtumisele laupäeval, 9. aprillil kell 13 Haapsalu muusikakooli saalis (Kastani 7). Samal päeval annab Toomi büroo sotsiaalmajas ka tasuta õigusabi. 

Haapsalus Wiedemanni 14 ajalooline ja suursugune hoone ehitatakse ümber elamuks. Korterite hinnad algavad 100 000 eurost. 

Lääne maavalitsus leiab, et Lihula vallavalitsus paistis 2015. aastal silma avatuse ja moodsa meediatööga ning vääriks Regionaalmaasika tiitlit. Seetõttu esitas maavalitsus vallavalitsuse kandidatuuri rahandusministeeriumi korraldatavale regionaalse arengu konkursile, teatas maavalitsus. 

Maaeluminister Urmas Kruuse kinnitas Läänemaa kalanduspiirkonna 2015-2025 tegevusstrateegia ning määras Läänemaa kalanduspiirkonnale tulevaks neljaks aastaks kokku 2 936 371 eurot toetust.

29. märtsil kell 17.11 said päästjad väljakutse Nõva valda Rannakülla, kus põles umbes 1,5 hektarit kulu. Päästjad likvideerisid põlengu kell 17.49.

Eile õhtul süüdati Virtsu esimeses tuulepargis lõkked, et sel moel mälestada president Lennart Merit, kel oleks tänavu täitunud 87 eluaastat. Seda traditsiooni kutsutakse Suure Lennu Kaare Tulede Teeks, mis sai alguse 2006. aasta kevadel.

Täna on Viljandis infopäev söödakäitlejatele, kus tutvustatakse muudatusi Euroopa Liidu söödavaldkonna õigusaktides, antakse juhiseid sigade Aafrika katkuga seotud riskide maandamiseks teravilja käitlemisel ning Salmonella vältimiseks sööda tootmisel.

Eesti päritolu kaubad moodustasid 2015. aastal 68% kogu kaupade ekspordist, teatas Statistikaamet. Kõige enam eksporditi Eesti päritolu masinaid ja seadmeid ning puitu ja puittooteid. Peamised ekspordi sihtriigid olid Rootsi ja Soome.

Hiiumaal jäi rajakaamerasse ilves, kes on hundi murtud hirvekorjuse juures, teatas Eesti Jahimeeste Selts. Tavapäraselt arvatakse, et ilves vanu korjuseid ei söö, kuid Kalle Kruusil on see juba teine juhus, kus ilves käib mitu päeva järjest hundi tagant jäänuseid söömas.

Võntküla külamajas saab homme kl 18.30 vaadata Eesti kinode vaadatuimat kodumaist filmi "Klassikokkutulek". Pääse maksab 3 eurot. 

Homme on viimane päev, mil saab Augustibluusi festivali passe osta soodsalt 33 euro eest. 1. aprillist passi hind kallineb. 

Kaks aastat ja viis kuud olen teinud Läänlast, aga 1. aprillist saab minust taas Lääne Elu ajakirjanik.

Keskerakonna Riigikogu valimiste kampaaniameeskonna liikme ja nüüd Põhja-Tallinna linnaosa vanema Raimond Kaljulaidi sõnul luiskas peaminister Taavi Rõivas intervjuus USA vestlussaatele The Daily Show, kui väitis, et Reformierakond võitis lisaks valimistele ka paberhääletuses.

Täna avatakse Hiiumaal Eesti kõige uhkem barokkstiili esindav, äsja restaureeritud ja sisustatud Suuremõisa mõis. Ennistatud härrastemajas tegutseb Hiiumaa ametikool ja Suuremõisa põhikool.

Kaitseväe toetuse väejuhatuse logistikapataljon harjutab sel nädalal Klooga harjutusväljal. Sellest tulenevalt liigub kolmapäeval ja neljapäeval marsruudil Ämari-Klooga-Ämari tavapärasest rohkem kaitseväe sõidukeid.

85% Eesti elanikest saavad puhta joogivee ühisveevärgi kaudu otse koju, pea sama paljude inimeste reovesi kogutakse kokku ühiskanalisatsiooni kaudu ning puhastatakse vastavalt nõuetele. Läänemaal on olukord kehvem.

Õpetajad üle Euroopa jagasid oma parimaid meetodeid, millega tugevdada õpilaste viit põhioskust: suuline eneseväljendus, matemaatilised oskused; lugemine; kirjutamine, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia.

Tänavu saab juba 10 aastat ajast, mil 29. märtsi päikseloojangu eel süüdatud lõkete ääres mõeldakse meie säravale presidendile Lennart Merile. Tänavu süütab Velise kultuuri- ja hariduse selts Suure Lennu Kaare ehk Tulede tee lõkked Virtsus.

Maksu- ja tolliametile (MTA) on oma eelmise aasta tuludeklaratsiooni esitanud juba 617 387 inimest. Enne 31. märtsil saabuvat tuludeklaratsiooni esitamise tähtpäeva lisandub veel eeldatavalt 40 000 deklaratsiooni, kohustus on tuludeklaratsioon esitada vähemalt 14 300  füüsilisest isikust ettevõtjal.

Möödunud kolmapäeval tähistati kogu maailmas metoroloogiapäeva. Nii ka Haapsalus, kus lasteraamatukokku on külla kutsutud tõeline polaaruurija Vello Park.

Detsembri keskel Nairobis toimunud Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) ministrite konverentsil otsustati pärast mitmeid päevi kestnud vaidlusi kaotada ekspordisubsiidiumid põllumajanduses. Kuidas vaevaliselt sündinud kokkuleppele jõuti, kirjutab Maablogis Eesti esindaja WTO juures Genfis Kristina Uibopuu.

Töötajaga juhtus tööõnnetus, kui ta töötas ketassaega. Töötaja arvates oli tööpink ohtlik, aga tööandja arvas, et see oli korras.

Kogu selle meediakajastuse ja tähelepanu juures jääb arusaam, nagu kõik koeraomanikud on vastutustundetud ja ei korista oma koera väljaheiteid. Mind isiklikult solvab selline üldistamine ja ka enamikke koeraomanikke, kes on teadlikud oma vastutusest koera ja koerapidamise seaduse ees.

Keskkonnaameti metsaosakonna teostatud 2015. aasta välitöödest selgus, et 77%-l kõigist metsauuendust vajavatest aladest on uuendustööd tehtud. Kõige tagasihoidlikumalt rakendasid uuendamisvõtteid Läänemaa metsaomanikud - 49%.

Autojuhtimise ajal telefoniga tegelemise tõttu juhtub Eestis keskmiselt üle kahe liiklusõnnetuse päevas, ütles maanteeameti ennetustöö osakonna juhataja Monika Heinrand.